Sellise tõsise ja murettekitava tulemuse andis tervise arengu instituudi (TAI) osalusel korraldatud uuring. Muidugi pole laste vähene liikumine probleem üksnes Eestis. Sama tõsiasja ees seisavad veel seitse Euroopa riiki, kus tehakse alates 2007. aastast laste terviseuuringut IDEFICS. Kokku uuriti üle 10 000 lapse ja teadustöö käigus mõõdeti ka laste kehalist aktiivsust.

Loomulik liikumissoov ei tohiks kaduda ka lapse vanemaks saades.

Teadurite vaateväljas osalesid kahe- kuni kümneaastased linnalapsed. „Selle uuringu fookuseks oli ülekaalulisus. Samuti vaagiti erinevaid tegureid, mis on ülekaalulisusega seotud,” selgitab TAI teadur Kenn Konstabel. Ta lisab, et nende tegurite hulgas on peale toitumise ja vähese aktiivsuse ka näiteks unepuudus ja stress.

Miks siiski tüdrukud end poistest vähem liigutavad? Konstabeli sõnul on üks põhjusi üldlevinud arvamus, et poistele on omane palli taga ajada, joosta ja rahmeldada, aga tüdrukud võiksid viksilt paigal istuda.

Kõigis maades olid tüdrukud oluliselt vähem aktiivsed kui poisid. „Kui soovitustele vastavalt (s.t vähemalt 60 minutit mõõdukat kuni tugevat aktiivsust) käitus 13% uuringus osalenud Eesti tüdrukuid ja 27% poisse, siis ka teistes uuringus osalenud maades oli olukord samalaadne,” ütleb Konstabel. Tüdrukutest olid vähemalt 60 minutit aktiivsed 2–15% ja poistest 10–34%. Aktiivsemad tüdrukud askeldavad Rootsis ja poisid Belgias, kõige laisemad tüdrukud Küprosel ja poisid Itaalias.

Varasemast on teada, et istudes veedetud aeg suureneb Eesti lastel ka pärast 10. eluaastat, kuid mõõdukat kuni tugevat aktiivsust jääb kooliealistel lastel iga aastaga vähemaks. Samuti on nädalavahetustel aktiivsus enamasti väiksem kui tööpäevadel.

„Uuring näitab, et Eesti laste kehaline aktiivsus ei ole piisav optimaalse tervise säilitamiseks. Aga mida siis ette võtta? Siin on plaane nii TAI-l kui ka Tartu ülikoolis loodud liikumislaboril, kus aktiivsuse toetamiseks ja soodsa keskkonna loomiseks töötatakse välja ja hinnatakse erinevaid sekkumisprogramme. Uuringu tulemusi oleme tutvustanud ka koolide tervise- ja inimeseõpetuse õpetajatele,” ütleb Konstabel.

Laps vajab head eeskuju

Uurimistöös jaotati laste päevane aktiivsus kolmeks kategooriaks: mõõdukas kuni tugev aktiivsus, kerge aktiivsus ja istumine. Kui mõõduka ja tugeva aktiivsuse osakaal vanuse kasvades pisut suurenes, siis istudes veedetud aeg suurenes palju rohkem. Samuti kahanes kerge aktiivsus.

Kehalise kasvatuse tunnid ei peaks olema ainsad kohad, kus lapse keha treenitakse.

„Lapsele annavad parimat eeskuju tema vanemad, kes peaksid tekitama huvi liikumise vastu. Koos võib minna ujuma, suusatama, rattaga sõitma. Oluline on anda kehale koormust ja seda korrapäraselt,” märgib Konstabel. „Väikelapsed tahavad palju liikuda, kuid lasteaias ja koolis on vaja, et laps õpiks ka paigal püsima. Loomulik liikumissoov ei tohiks kaduda ka lapse vanemaks saades,” täiendab ta. Konstabeli sõnul ei peaks kehalise kasvatuse tunnid olema ainsad kohad, kus lapse keha treenitakse. „Kehalise kasvatuse tunni üks eesmärk on liikumisoskuste jms õpetamine, põhilise kehalise koormuse peaks laps aga saama mujalt,” sõnab Kenn Konstabel.

Lapsed liikuma!

- Lastele tuleb kasuks üks tund mõõduka intensiivsusega tegevust iga päev.
- Tegevus on piisavalt aktiivne siis, kui laps tegevuse ajal hingeldab ja higistab.
- Aktiivne, rõõmsameelne ja mänguline tegevus võib olla ka tubane, kuid parem on siiski õues.
- Tegevus lastega olgu võimalikult mitmekesine ja eriviisiliste liikumistega.
- Väikelastele sobivad sellised põhiliikumised: kõnd, jooks, hüpped, visked/püüded, ronimine, roomamine.
- Vähendage laste istuvat eluviisi: televiisori vaatamist, video- ja arvutimängude mängimist.
- Laste tegevuse innustamine ja kiitmine aitavad lapsel tunda end iseseisva ning toimekana.
- Julgustage lapsi ise tegevusi algatama.

Allikas: TAI