Neid teemasid käsitletakse peamiselt teise kursuse kohustuslikus aines „Meditsiiniteooria ja eetika”. „Seal on muu hulgas sellised teemad nagu arsti-patsiendi suhe, kutse-eetika, elu lõpu meditsiinieetika küsimused, eutanaasia, geneetilise testimise eetilised aspektid,” selgitas Ruus.

Isikuomadusi ei muuda

Temaatikat puudutatakse ka mitmes teises kliinilises õppeaines, kus käsitletakse patsiendi ja tema lähedastega suhtlemist rasketes olukordades (erakorraline meditsiin, sisehaiguste propedeutika, peremeditsiin, lastehaigused jne). Tudengite seas on eriti populaarsed valikained „Patsiendiga suhtlemine” ja „Kriisis patsiendiga suhtlemine”, mis ülikool kavatseb lähiajal kohustuslikuks muuta.

Ruusi sõnul on halbade uudiste edastamist vaja õpetada, sest kui teemaga on varem kokku puututud, teatakse tulevikus paremini, kuidas sellises olukorras käituda. „Muidugi kui inimene on loomult arglik ja ei armasta suhelda või on hoopis liigselt enesekindel ja pealiskaudne, siis õpetamine tema isiksuseomadusi ei muuda,” sõnas Ruus.

Ta täiendas, et õpetatut kasutavad eri inimesed erineval määral. „Siiski saavad harjutamine ja teadmised aidata näiteks suhtlemispelglikul inimesel raskete olukordadega paremini toime tulla.”

Tema hinnangul ei lõpe arstide ettevalmistus kuueaastase põhiõppega, vaid sellele järgneb aastaid kestev eriarstiõpe. „Selle vältel õpitakse veel kogemuse kaudu ja ka vanemate kolleegide tegevust ja käitumist jälgides,” ütles Ruus.