HEA TEADA: Ka täiskasvanud saavad end leetrite, punetiste ja mumpsi vastu vaktsineerida
Soovitused täiskasvanute vaktsineerimiseks leetrite, punetiste ja mumpsi vastu:
- Isikuid, kes ei ole leetreid, punetisi ja mumpsi põdenud ning keda ei ole MMR vaktsiiniga vaktsineeritud, on soovitatav vaktsineerida MMR vaktsiini 2 doosiga vähemalt 4 nädalase intervalliga.
- Isikuid, kes on vaktsineeritud MMR vaktsiini ühe doosiga, on soovitatav vaktsineerida ka teise doosiga vähemalt 4 nädalase intervalliga dooside vahel.
- Isikuid, kellel puuduvad andmed varasema vaktsineerimise kohta või seroloogilise uuringu tulemusena on selgunud kaitsva tasemega IgG antikehade puudumine, on soovitatav vaktsineerida MMR vaktsiini 2 doosiga vähemalt 4 nädalase intervalliga.
Vaktsineerimine on eriti näidustatud isikutele:
- kelle pereliikmetel on diagnoositud immuunpuudulikkus või kelle pereliikmed saavad keemiaravi või muud immuunsust pärssivat ravi;
- kes kavandavad reisi piirkonda, kus leetritesse haigestumine on kõrge;
- kes töötavad tervishoiuasutustes ja võivad kokku puutuda leetrite, punetiste või mumpsi haigete/haiguskahtlustega;
- kes on leetrite kahtlusega patsiendi lähikontaktsed (72 tunni jooksul pärast nakatumist tehtud vaktsineerimine hoiab suure tõenäosusega ära haiguse kujunemise);
- (naistele), kes planeerivad rasestuda. Kuid tuleb meeles pidada, et MMR vaktsiin on vastunäidustatud raseduse korral. Reproduktiivses eas naised peavad rakendama vajalikke ettevaatusabinõusid, et vältida pärast vaktsineerimist rasestumist 3 kuu jooksul (või arsti poolt soovitatud aja jooksul).
Esmane leetrite vastu vaktsineerimine toimub riikliku immuniseerimise kava järgi ühe aasta vanuselt ning korduvvaktsineerimine noorukieas 13aastasena. Vaktsineerimiseks kasutatakse Eestis leetrid-mumps-punetised kombineeritud vaktsiini MMR.
31.12.2014. a seisuga oli Eestis vanuserühmas 2-14 aastat kokku 6601 last, keda ei ole kordagi leetrite, mumpsi ja punetiste vastu vaktsineeritud.
2013. aastal haigestus tervisemaeti andmetel
Eestis leetritesse kaks, 2012. aastal neli, 2011. aastal seitse inimest.
Tegemist oli sissetoodud haigusjuhtudega ja mõnel juhul ka haiguse
edasi levikuga Eesti-siseselt.
