Hambapastade kirev maailm
Vikipeedia andmetel pärinevad kõige varasemad viited hambapastadele IV sajandi Egiptusest, kus tehti hammaste puhastamiseks mikstuure iirise õitest. Kreeklased ja roomlased arendasid seda koostist edasi, lisades luude ja teokarpide peenikest puru. Kuidas ja millega kogu see toredus hammastele kanti, pole teada.
XVIII sajandist pärinev hambapasta koosnes söestunud leivast ja kaneelist. 1900. aastaks leiutatud hambapasta sisaldas aga hüdrogeenitud peroksiidi ja söögisoodat ning seda soovitati hammastele kanda hambaharjaga.
1892 valmistas doktor Washington Sheffield hambapastale tuubi, idee laenas ta oma pojalt, kes oli näinud kunstnikke värvituube kasutamas. 1896. aastal hakkaski firma Colgate & Co New Yorgis tuubides hambapastasid tootma.
Fluoriidi lisati hambapastale 1914. aastal. 1930ndatel suhtus Ameerika Hambaarstide Liit fluoriidi kriitiliselt, kuid 1950ndatel muutis meelt ning kompanii Procter & Gamble tõi müügile esimese fluoriidiga hambapasta nimega Crest. 1960 kinnitas Ameerika Hambaarstide Liit, et Crest aitab vältida hammaste lagunemist.
Hambapastade koostisse on tänapäeval lisandunud tohutul hulgal aineid. Selles valikukülluses aitab meil orienteeruda Kliinik32 suuhügienst Eveli Hark.
Tänapäeval on mõned spektikud alustanud sissisõda flouriidi vastu, nimetades seda tervisele hoopiski kahjulikuks. Ometi kasutatakse fluoriidi ka tänapäeva hambapastades, just eesmärgiga kaitsta hambaid kaariese eest.
Fluoriidi sisaldab ka meie joogivesi. Fluoriid ei hävine ka juhul, kui keedame sellest veest suppi või paneme ahju midagi hauduma. Tallinna ja Harjumaa joogivees on fluoriid vajalikus koguses olemas, kuid näiteks Kagu- ja Lõuna-Eesti põhjavees on fluoriidi vähe. Nendes piirkondades esineb ka rohkem kaariesekahjustusi. See statistika kõneleb enda eest ja mõõduka koguse fluoriidi kasuks.
Millisel kujul esineb fluoriidi hambapastades?
Fluori sisaldub hambapastades mitmesugusel kujul: naatriumfluoriidina, naatriummonofluorfosfaadina ja amiinfluoriidina. Kõik need on uurimuste järgi küllaltki efektiivsed, kuid naatriumfluoriid oma lihtsa molekulaarse struktuuri tõttu annab teistega võrreldes parima efekti. Praegusel ajal kasutatakse hambapastades peamiselt naatriumfluoriidi.
Kas fluoriidirikka vee tarbimisest üksi ei piisa?
Peaaegu kõik täiskasvanutele mõeldud hambapastad sisaldavad fluoriide. Joogivee normaalse fluoriidisisalduse (0,5 1mg/l) korral võib kasutada ka fluoriide sisaldavaid hambapastasid.
Fluoriidisisaldus on tuubil kirjas kahel kujul: protsentides või ppm-ides. Kõige optimaalsem hambapasta fluoriidisisaldus on kas
0,2–0,8% või siis 700–1000 ppm. Kui joogivees on kõrge fluoriidisisaldus (üle 2 mg/l) ja hammastele ilmuvad valged laigud (fluoroosilaigud), võib kasutada ilma fluorita hambapastat.
Milliseid hambapastasid peaksid eelistama lapsed? Neile tehakse ju väga mitmesuguse maitsega hambapastasid – ikka selleks, et neid hambaid pesema meelitada.
Lapsed võiksid kasutada väga väikese fluorisisaldusega hambapastasid. Hambapastat tuleb hakata kasutama alles siis, kui laps oskab seda välja sülitada. Väikelaste puhul tuleks tähele panna, et nad kasutaksid spetsiaalseid laste hambapastasid – siis ei ole ohtu, et laps saab pastat alla neelates aineid, mis on talle kahjulikud.
Väikelapsele kuni viienda-kuuenda eluaastani valitagu ema-isa pastast erinev, väiksema fluorisisaldusega hambapasta. Fluor kiirendab remineraliseerumist juba kahjustunud hamba emailpinnal, muudab hambaemaili bakterite toodetavale happele vähem tundlikuks ja vähendab katu kinnitumist hammaste pinnale. Aga fluor muudab kaltsiumi hambapasta sees toimetuks!
Teine asi, mida hambapasta reklaamides tihti mainitakse, on, et need sisaldavad ka kaltsiumi ning fosforit.
Tegelikult on nii, et neid elemente on hamba koe kristallilise struktuuri kujunemiseks pastas vähe. Viimase aja uurimused on näidanud, et kui kaltsiumi ja fluori korraga hambapastasse panna, siis kaltsium kaotab toime, sest fluor on keemiliselt väga aktiivne ja seob kaltsiumi toimetusse vormi, nii et kaltsium ega ka fluor mõlemad ei mõju.
Hambapastade koostisesse kuuluvad ka maitset mõjutavad eeterlikud õlid, mitmesugused taimsed toimeained ning mineraalide komponendid. Viimaste hulka arvatakse ka fluoriidühendid.
Et kaltsium ei seoks fluori, on enamikus hambapastades kaltsium koostisest eemaldatud ja selle asemel kasutatakse rohkem silikaadipulbrit.
Kuid üldjoontes on hambapastad siiski ühesugused?
Hambapastasid, ka ühe ja sama firma tooteid, on müügil eri variantidena: värviliste geelidena, valgete pastadena, omalaadsetes pakendites ja varustatuna paljulubavate siltidega. Üldjoontes on nende koostis analoogne, erinevusi tuleks karpidelt võrrelda.
Kui suur on tegelikult hambapastade toime?
Hambapasta üksi ei tee eriti midagi ära. Kui võtta suhu ainult hambapastat ja jätta hambapind mehaaniliselt töötlemata, siis pasta üksinda hävitab oma bakterite kasvu pärssiva toime tõttu vaid 14 protsenti hamba pinnal olevatest mikroobidest.
Tähtis on õige harjamistehnika ja aeg, mil hammas on kontaktis hambapastaga. Sellel, kas hambapasta on looduslik või mitte, pole suuhügieeni seisukohast vahet. Kõige tähtsam on õige harjamistehnika ja piisav harjamisaeg – kui hambaid harjata alla kahe minuti, ei jõua hammas niikuinii pastast vajalikke aineid omastada.
Öko on moes, ehk tuleks pöörduda ka looduslike hambapastade poole?
Üldiselt on kõige kindlam soetada hambapasta apteegis pakutavate valikute seast – kasulikud ained imenduvad nendest kõige paremini. Looduslikud pastad võivad olla rahustava toimega eelkõige igemeprobleemide puhul, ent probleemi need ei lahenda ega hammastele kuidagi eriliselt ei mõju.
Mõned suuhügienistidest kolleegid ütlevad oma patsientide pealt koguni, et nendel, kes kasutavad looduslikku pastat, ei ole hambakatt reeglina nii põhjalikult eemaldatud, kuid seda seost ei saa lõpliku kindlusega väita.
Kui tahetakse kasutada looduslikku või niinimetatud ökopastat, tuleks konsulteerida oma suuhügienisti või hambaarstiga, kellega koos saab valida parima lahenduse oma hammaste eest hoolitsemiseks.
Kõik whitening-lubadusega pastasid valgendavat efekti ei oma, ent pastas sisalduvad abrasiivsed osakesed võivad hamba pinda kahjustada.
