Säravvalged terved hambad on põhilised hea enesetunde ja tervise komponendid. Mida aga annab ise ära teha selle nimel, et hambad tervemad püsiksid? Hambahaiguste teemal vestlesime Kaja Hambaravi ortodont-residendi dr Jelena Savvovaga.

Kõige enam levinud suuõõnehaigus on hambakaaries. Kaaries on hamba kõvakudede, emaili, dentiini ja juuretsemendi kroonilise kuluga haigus, mis ongi hambaaukude peamine tekitaja.

Hambakaariese tekke protsess on pöördumatu – kui see juba alanud on, siis iseeneslikult lõppeda ei saa. Kaariest põhjustavad süsivesikutest ja magusainetest üleküllastunud toit, suuõõne mikroobid ning hambapinnale tekkiv katt, mis muudab hambapinna tuhmiks ja kollaseks. Sealt edasi algab hambaemaili lagunemine, mis viibki valutava hambani.

Mida aga saab ise teha hambakaariese vältimiseks? Võtmeküsimuseks on siin pigem toitumine, mitte hammaste pesemine, kuigi olulised on loomulikult mõlemad.

Pärast söömist algab suus happerünnak, mis lagundab hammaste emaili, aga happerünnak ei ole nii hävitav või jääb üldse ära, kui hammaste pinnal ei ole kattu. Kattu aga ei esine hammastel siis, kui nende eest on hästi hoolitsetud.

Toitumist silmas pidades tuleks meeles hoida järgmist.

Et hambad ei peaks pidevalt võitlema suus toimuva happerünnakuga, mis üldjuhul algab alati pärast söömist, tuleks vähendada päevas söögikordade arvu ning vältida asjatut näksimist.

Pärast sööki on hea nipp pista näts suhu. Nätsu närimine aitab peatada suus toimuvat happerünnakut ning samuti puhastab see hammaste pindu ning vahesid toidujäänustest.

Janu korral on hammastele parim tavaline vesi, vältida tuleks magusaid karastusjooke.

Hambakaariese tekke ennetamiseks tuleks hambaid kaks korda päevas harjata fluoriidi sisaldava hambapastaga ning puhastada hambavahesid hambaniidi või muu sobiliku abivahendiga.

Lisaks hammastele tuleks puhastada ka keelt, kuna sinna koguneb palju kattu. Ka selleks on olemas spetsiaalsed abivahendid, ent neid ei ole vaja tingimata soetada. Keelt saab puhastada ka õrnade liigutustega hambaharja abil.

Parodondihaigused

Hammaste ja suuõõne haigustest moodustavad omaette alaliigi parodondihaigused (parodont on hammast ümbritsevate kudede kooslus). Parodondihaiguste all mõistetakse hammast ümbritsevate kudede põletikulise, düstroofilise ja kasvajalise iseloomuga haigestumise erivorme.

Parodondihaigused tekivad sageli mitme ebasoodsa teguri koosmõjul, näiteks halb suuhügieen, ravimata jäetud hambad, halvasti asetsevad proteesid, ebakorrapärane hammaste asend.

Samuti on parodondihaiguste põhjustajateks mitmesugused üldhaigused: ägeda kuluga nakkushaigused, seedeelundkonnahäired, verehaigused, nahahaigused, hormonaalsed tasakaalutused puberteedieas, raseduse või kliimaksi ajal. Ent kõige sagedasem parodondihaiguste tekke põhjustaja on periodondi ehk hamba kinnitussidemete pidev põletikuline protsess.

Sagedasim on siiski periodondi põletikuline protsess, mis algab gingiviidina, ravi puudumisel süveneb ning levib all olevatele kudedele, minnes üle parodontiidiks. Põletikku tekitavad hambapinnale ladestunud mikroobid.

Hambakatt

Parodondihaiguste tekke eeltunnus on hambakatt. Hambakatt on toidujääkide ladestus hamba pinnal. See koguneb rohkem hambavahedesse, mälumispindade vagudesse ja igemeservadesse. Katuga kaetud hambapind on tuhm, kollakas ja kare, soodustades suus leiduvate bakterite paljunemist ning hambahaiguste arenemist.

Pikema aja jooksul hambakatt mineraliseerub, moodustades hambakivi. Katu tekkimist aitab ära hoida regulaarne hammaste harjamine, hambaniidi ja hambatikkude kasutamine.

Hambakivi

Ka hambakivi on parodondihaiguste tunnuseks. Kui katt on olnud hambapinnal pikka aega, hakkavad sellesse süljest ladestuma mineraalsoolad. Mineraliseerunud hambakattu nimetataksegi hambakiviks.

Hambakivi moodustub enamasti hammaste vahele, sagedamini alumiste esihammaste tagapinnale ja ülemiste tagumiste hammaste põsepoolele.

Hambakivi vältimisel on oluline tähtsus ka toidul – mitte tarbida suures koguses süsivesikuterikast toitu.

Hambakivi teket saab takistada, hoides hammaste kõik pinnad katust puhtad. See eeldab lisaks hambaharjale ka hambaniidi, hambatiku või hambavaheharja kasutamist hambavahede puhastamisel.

Küll aga ei saa tekkinud hambakivi eemaldada koduste vahendite abil, selleks tuleb ette võtta käik hambaarstikabinetti.

Kui hambakivi jätta eemaldamata, tekitab see põletikku ja sealt omakorda tulevad uued parodondihaigused. Toimub igeme taandumine, sellele järgneb luutaandumine. Hambad hakkavad loksuma ja halvemal juhul tuleb hammas
eemaldada.

Gingiviit ja parodontiit

Kui suuhügieen on olnud pikka aega halb, siis kõrvuti hamba kõvakudede kahjustusega areneb hammast ümbritsevates pehmetes kudedes põletik.

Sõltuvalt protsessi sügavusest eristatakse tekkinud haigustest gingiviiti ja parodontiiti, mida peetakse sama haiguse eri staadiumideks. Kui gingiviit võib endaga kaasa tuua vaid igemete punetust, valulikkust ja veritsust, siis parodontiidiga kaasneb juba hamba väljakukkumine.

Gingiviit on hammast ümbritseva igeme põletik ja seda esineb rohkem lastel ning noortel inimestel. Gingiviidi tunnused on igemete valulikkus, punetus, veritsus ja turse.

Parodontiit on mikroobide põhjustatud hammast ümbritsevate kudede põletik, mille tagajärjel hävib hamba kinnituskudede süsteem ja luu, kuni hammas langeb välja.

Fluoroos

Fluoroos on (erinevalt parodondihaigustest) hambaemaili ja hambaluu haigus, mis kujuneb hammaste arengu perioodil piirkonnas, kus fluoriide on joogivees üle 1,5 mg/l (Lääne-Eesti).

Tavaliselt haigestuvad jäävhambad. Fluoroosi puhul on lõikehammaste eesmistel pindadel ja purihammastel näha kriitjasvalgeid triipe, millele lisanduvad pigmenteerunud täpid.

Sellistele pindadele tekivad sügavad defektid, mille tõttu hamba­kroon võib hakata murenema. Fluoroosist kahjustunud hambad vajavad hambaemaili remineraliseerivat ravi hambaarsti juures. Vajadusel kaetakse hambapinnad valguskomposiitmaterjali või tehiskroonidega.

Hambahoolduse ABC

Kõnealused koledad hambahaigused on kergesti ennetatavad, kui hoolsalt jälgida hammaste igapäevast hooldust ning mitte unustada ka tervislikku korrapärast toitumist.

Esimeste probleemide ilmnemisel (kas või lihtne igeme punetus) ei maksa ootama jääda, et ehk kaob ise ära. Iseenesest ei kao miski ära, vaid kõik haigused hoopis progresseeruvad ning mida hiljem raviga alustada, seda tõsisemad ja kulukamad on tagajärjed.

Tegelikult on kõik väga lihtne: igal hommikul ja õhtul tuleb leida need kaks minutit, mil kõik hambad usinasti üle harjata.

Siinjuures rõhutab hambatohter korduvalt, et lisaks tavapärasele hambaharjale tuleb appi võtta kas hambaniit, -tikk või -vahepuhastushari, sest vaid neid vahendeid kasutades saab puhtaks ka pisikesed hambavahed, kuhu hari ei pruugi ulatuda.

Ei tee paha, kui oma hambaarstilt üle küsida, mis tüüpi hambahari on sobivaim just teie hammastele, kas pehmete või kõvemate harjastega. Liiga pehmet harja kasutades ei eemaldu katt, mis on tugevalt hambaemailile kinnitunud ning liiga kõva harja kasutades on oht vigastada hambaemaili.

Väga tähtis on korrapäraselt külastada hambaarsti (kaks korda aastas), sest vaid nii jõuab aegsasti likvideerida kõik suuõõnes tekkivad hädad enne, kui need jõuavad tõsist kahju tekitama hakata.