Appi! Mu pea käib ringi. Miks?
Peapöörituse ehk vertiigo korral on tegu inimese keha orienteerumise häirega ruumis. Tajutakse tegelikkuses mitteesinevat liikumist – pöörlemist, kõikumist, vajumist.
Peapööritus võib esineda ägeda hoona või olla kroonilise kuluga ja tagasihoidlike nähtudega. Tekitavaid ja soodustavaid tegureid on palju. Eakatel esineb sagedamini peapööritust ning ebakindlust käimisel ja seismisel.
Peapöörituse ja tasakaaluhäirete põhjused
- Peatrauma.
- Sisekõrvakahjustus, näiteks sisekõrvapõletik.
- Ménière’i tõbi – tunnuseks rasked episoodilised peapööritushood, oksendamine, kuulmise nõrgenemine.
- Lülisamba muutused, eriti kaela osas.
- Peaaju verevarustuse häired (ateroskleroos ehk arterilubjastus).
- Ajukasvaja.
- Mürgistused – alkoholi liigtarbimise tagajärjel või kokkupuutel mürgiste ainetega, näiteks taimekaitsemürkidega, raskmetallidega.
- Liiga madal või, vastupidi, kõrge vererõhk.
- Migreen.
- Stress.
- Merehaigus.
- Väliskõrva vöötohatis. Tegu on viirushaigusega, mis avaldub villilise lööbena kaela, põse, kõrvalesta, kuulmekäigu nahal, vahel ka trummikilel. Kõrvas ja näol esineb terav valu, kehatemperatuur tõuseb. Võib tekkida näonärvi halvatus ning kuulmiskahjustus.
- Puukborrelioos. Pärast borrelioosiga nakatunud puugi hammustust ilmub hammustuskoha ümber punane ring, võib kaasneda palavik, väsimus, lümfisõlmede suurenemine, peaajunärvide kahjustus ja muud nähud.
- Mõningate ravimite, näiteks antidepressantide tarvitamine.
- Aju degeneratiivsed muutused üle 85aastastel vanuritel.
Süsteemne ja mittesüsteemne pööritus
Kaebuste laadi alusel eristatakse süsteemset ja mittesüsteemset peapööritust. Süsteemsele peapööritusele on iseloomulik ümbruse näiline pöörlemine horisontaalpinnas ja üles-alla kõikumine, harvem inimese enese kõikumise või pöörlemise tunne.
Seevastu mittesüsteemne peapööritus on ebamäärane: uimasus ja kõikumistunne, ebakindlustunne, tasakaalutus. Peapööritushooga kaasneb sageli iiveldus ja oksendamine. Tasakaalutus võib aga kulgeda ka muude nähtudeta.
Mida raskem on peapöörituse hoog ja mida rohkem see põhjustab vaevusi – pöörlemistunnet, sundasendit voodis, iiveldust ja oksnedamist –, seda tõenäolisem on, et tegu on sisekõrva tasakaalu- ehk vestibulaaraparaadi häirega.
Tsentraalse (ajukeskustest lähtuva) peapöörituse korral esinevad ka muud neuroloogilised sümptomid, iiveldus ja oksendamine enamasti puuduvad.
Harva täheldatakse ägedaid vestibulaarseid häireid koos kuulmise järsu nõrgenemisega ühest kõrvast. Vestibulaarsete häirete möödumisel jääb vaegkuulmine tavaliselt püsima. Võib kaasneda ka kõrvakohin ehk tinnitus. Tegemist on Ménière’i tõvega.
Ravi algab põhjuse väljaselgitamisest
Põhjuse selgitamiseks tuleb pöörduda perearsti poole. Kui kaebused on kestnud üle nelja nädala, suunab perearst haige eriarsti konsultatsioonile. Vahel ka varem. Konsulteeritakse kõrva-nina-kurguarsti, närviarsti, endo-krinoloogi või südamearstiga. Vaja on teha ka mõningaid eriuuringuid: audiomeetria, vestibulomeetria, radioloogiline uuring, kalooriline proov, rotatoorne proov jm.
Ravi sõltub peapöörituse tekke põhjustest. Ravi on medikamentoosne, mõningatel juhtudel kirurgiline. Vöötohatise korral manustatakse viirusevastaseid preparaate, vahel antibiootikume ning valuvaigisteid. Puukborrelioosi puhul aitavad antibiootikumid.
Taastusravi läbiviimisel peab arvestama haige vanust, kehalist vormi ja kaasuvaid haigusi. Ägedate tasakaaluhäirete möödumisel alustatakse kehalise treeninguga.
Voodist tuleb tõusta siis, kui juba vähegi suudetakse. Liigutused ja kehaasendi muutmine soodustavad paranemist. Kroonilise häire korral aitavad spetsiaalsed võimlemisharju-
tused.
Soodsalt mõjuvad enesetundele ka võimlemine ja tantsimine.
